Võrtsjärv
Võrtsjärve nõgu on jääajaeelse tekkega, kuid seda on mõjutanud ka mandrijää. Tekkinud Peipsi järvega samal ajal (12 000—13 000 a tagasi). Idakaldal paljandub mitme kilomeetri pikkusel lõigul keskdevoni liivakivisetetest aluspõhi. Kaitsealune 3—8 meetri kõrgune Tamme paljandlink opens in new page on tuntud hästi säilinud vanimate rüükalade leidude poolest. Rüükalad olid devoni ajastul elanud merekalad, kelle pead ja keha esiosa kattis paks luuplaatidest rüü.
Võrtsjärv (vana nimega Virtsjärv) on kõige suurem tervenisti Eesti pinnal asuv järv (pindala 270 km2). Järv on 35 km pikk ning kõige laiemas kohas 15 km lai. Pindalalt on ta suurem kui teised Eesti järved kokku, arvestamata Peipsi järve. Meie idapiiril asuv Peipsi on küll oluliselt suurem (3555 km2), kuid me jagame seda oma naaberriigi Venemaaga.
Arvatakse, et Virtsjärve nimetus on tulnud järvevee häguse rohekaskollase värvuse järgi. Hiljem muudeti nimetus sündsamaks, ehk Võrtsjärveks. Tegelikult on aga teine seletus veel: Virtsjärve nimi võib tuleneda ka veekogus vohavast taimest, pilliroost, mida rahvapäraselt võrritsaks kutsuti.
Järve kaldad on enamasti madalad, lõunaosas soised, põhjaosas liivased. Idakallas on suhteliselt kõrge. Suurest pindalast hoolimata on järv madalaveeline (keskmine sügavus 2,8 m). Sügavaim koht, Sapi süvik (6 m), paikneb Tondisaare ja idakalda vahel, Väikese Emajõe sängi pikendusel. Põhjaosas on järve põhi liivane ja kivine (seal on palju varesid), sarnane on ka idaosa, Vehendi laht. Järve lääneosa ja lõunaosa on valdavalt mudase põhjaga.
Võrtsjärv on läbivoolujärv (ühendus Peipsiga Emajõe kaudu), mille vesi vahetub umbes ühe aasta jooksul. Võrtsjärve valgalalt (3374 km2) toovad järve vett 18 jõge ja oja. Suuremateks sissevooludeks on Väike Emajõgi, Õhne, Tarvastu, Tänassilma ja Rõngu jõgi, väljavooluks Suur Emajõgi. Jää katab Võrtsjärve novembrist aprillini, keskmiselt 132 päeva aastas.
Võrtsjärve elustiku seisund sõltub kõige rohkem veetasemest, mille keskmine sesoonne amplituud on 1,4 m ja mis põhjustab kuni kolmekordset veemahu muutust. Madal- ja kõrgveeperioodid vahelduvad umbes 30-aastaste tsüklitena.
Võrtsjärv on looduslikult eutroofne järv ning tema jätkuvat eutrofeerumist näitavad suurtaimestikus toimunud silmanähtavad muutused 50 aasta jooksul: kaldavee- ja veesisene taimestik ümbritseb juba peaaegu katkematu vööna kogu järve, kitsas tuulte eest varjatud lõunaosas on aga veesisene taimestik levinud kogu avavee-alal. Võrtsjärve eutrofeerumist näitab ka see, et peaaegu täielikult on järvest kadunud Peipsi siig ja rääbis.
Eesti väikejärvede tüpoloogia järgi on Võrtsjärv mineraalmaal paiknev heledaveeline keskmise karedusega madal kihistumata järv. Ta on Peipsi kõrval üks paremini uuritud järvi Eestis: esimesed hüdrobioloogilised ekspeditsioonid järvele tegi Tartu Loodusuurijate Seltsi järvekomisjon aastatel 1911—1913. Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse andmebaasis on Võrtsjärve andmeread alates 1963. aastast. Võrtsjärve seiret on tehtud alates 1992. a ja riikliku keskkonnaseire raames alates 1994. a igal kuul, ka talvel. Seire käigus hinnatakse järvevee ja elustiku olukorda. Seega hoitakse Võrtsjärve tervisel pidevalt silma peal.
Võrtsjärvest on leitud umbes 600 taime- ja 900 loomaliiki. Kalaliikidest on väärtuslikemad angerjas (Anquilla anguilla) ja koha (Stizostedion lucioperca). Viimase 30 aasta keskmine kalade kogusaak on 203,7 tonni (viimastel aastatel pigem vähem).
Võrtsjärv ei ole vaid veteväli, ta on elupaik, kodukant, toitja ja tööandja, puhkekoht, ajaloo hoidja, uurimisobjekt ja veesõidukite kandja.
Kivivarede jms tõttu tasub Võrtsjärvel veesõidukiga liiklemisel olla ettevaatlik. Jälgi navigatsioonimärke, tähistust ja veeohutustlink opens in new page. Kaptenikaardi leiad siit.link opens in new page Turvalist veeteed!
